STAFFORDSHIRE BULL TERRIER

Viimasel ajal on ajakirjandus kajastanud mitmeid õudusttekitavaid surmajuhtumeid, kus mõrtsukateks koerad. Nii segaverelised kui ka siniverelised. Kesksuvine Saksamaa tapatöö, kus kuueaastane poiss kaotas oma elu bullterrierite lõugade vahel, on kogu maailmas tõstnud esile tapjakoerte teema. Saksamaal ollakse valmis kõiki koeratõuge, kes vähegi agressiivsust üles võivad näidata, ära keelama. Või siis teatud koeratõugude pidamist suurte summadega maksustama. Või siis piirama selliste koeratõugude omanikuks saamist keerukate kursuste-eksamitega. Üllatav on kuulda TV-uudistest, kus Saksa bullterrierite ühingu juhtivad isikud räägivad, et peale seda jubedat õnnetust on bullterrierite küsimine hoopis suurenenud, samas on suurenenud ka selliste koerte lihtsalt tänavale viskamine. Kuidas on meil, Euroopa ääremaal, kus koerapidamise kultuur üpriski lapsekingades ja tigedad koerad teatud ringkondades uhkuseobjektideks.

Juuli keskpaik. Väljas on tuuline, veidi uduvihmane ja veidi päikeseline ja veidi äikeseline. Pakin oma viis colliet sõprade autosse ja sõidan külla. Hing veidi väriseb sees. Kuidas küll minu koerad end ülal peavad ja kuidas võõrustajate koerad neisse suhtuvad. Jõuame Türisalusse, kus kenas väikeses majakeses keset lilli ja rohelust on oma kodu leidnud Eesti esimene staffordshire bullterrierite kasvandus “Mooncraft’s”.

Kodus on aga vaid osa koeri, enamus suvitavad veel maal. Kuid ega nemadki meile võõrad ole, nemad käisid meil külas talvisel ajal. Sotsialiseerumas. Saagem tuttavaks. Perenaine Helen. Kutsikas Alfa (Genedda Perfect Picture) – 4-kuune sinine dogipoiss. Ja valge viieaastane staff Willie (Fin, Ltu, Lv, Est, Balt Ch, Balt W-00 Donnellas White Treat), tema on ka külaline, tuli Heleni juurde suvepuhkusele Soomest, sünnilt on ta aga ehtne inglane. Ja mis juhtub, kui koerad lahti lastakse. “Tapjakoer” on kohe kaenlas, tohutult rõõmsameelne ja õnnelik – nii palju koeri ja inimesi, küll on vahva. Dogihakatis esialgu veidi pelgab, sätib end onu Willie seljataha (ei mahu!) ja siis otsib tuge “emme”-Helenilt. Veidi aja pärast on temagi mu colliesid kiusamas, mu noorukesed ei oska nimelt sellistega midagi peale hakata. Ja ei mingit agressiivsust, ei mingit hirmutamist. Sõbralikult saavad hakkama võõras täiskasvanud staff, kutsikas on elus ja terve ning külacollied ka ühes tükis. Kuidas siis nende tapjakoertega lood on?

Helen Tonkson oli 10 aastane, kui vanavanemad tõid koju isase pikakarvalise collie Mithra. Paar aastat hiljem oli koer juba Heleni. Koos Mithraga käis Helen mitmetel näitustel, kahju vaid, et sel ajal ei olnud junior handler-võistlusi. Mithra sai ka korra isaks. Aastad läksid ja Heleni soovid suurenesid. Sõna otseses mõttes. Koju tuli must dogi Amori ( Est W-93 Aeg Team Terrorize). Nüüd algas tõeline koeraharrastus. Aasta oli 1990. Amorist sai Eesti võitja, ta oli aretuskasutuses, ta oli suurepärane sõber ja seltsiline, kellele 1995.a. sai saatuslikuks dogidel nii sagedane maokeerd. Helen aga oli saanud tunnustatud dogiharrastajaks. Ta oli Eesti Dogiühingu asutajaliige ja kolmel aastal selle juhatuse aseesimees. Hakkas end ka kohtunikuks koolitama, kuid Amori surm tegi sinna siiani kestva pausi. Koertenäituste pisik tuligi koos Amoriga, tänu sellele käis Helen dogiringe vaatamas ka väljaspool Eestit. Kuni ükskord Soomes – see oli armastus esimesest pilgust – jäi silma lõbus jässakas koer, kelle tõuks staffordshire bullterrier. “Selline peab ka minul olema!” Helen asus hoolega uue tõuga tutvust tegema. Lihtne see polnud, staffiringkonnad keeldusid ja keelasid koeri “itta” müümast. Eestisse ka mitte, üks postsotsialismus puha. Aastanumbriks kirjutati 1993. Helen ei jätnud jonni. Käis näitustel, õppis tõugu tundma, luges igasuguseid väljaandeid, otsis kontakte kasvatajatega. Kuni visadus viis võiduni. 1994.a. suvel sündis Tett (Int, Balt, Est, Lv, Ltu Ch; Ltu W-96,Slo W-98 Landlord´s Abroad to Helen). Ja kasvataja nõustus teda Helenile müüma. Tett sobis suurepäraselt ka Mithra ja Amoriga, paraku jäi aeg koos Amoriga üsna lühikeseks, Mithra elas kõrge vanaduseni ja tema elu lõpetas vähk 1998.a..

“Kui ma Tetiga jalutamas käin, siis peetakse teda kõiksugusteks veidrateks ristanditeks ja kutsikateks. Küll on ta olnud bokseri kutsikas, siis bokseri ja rottweileri ristand, kord üks tädi ütles kurva näoga mulle, et see prantsuse bulldogist ema on küll vist väikese vea teinud…”

Eesti esimene staffordshire bullterrier oli näitustel võidukas. Ka Soome konkurentide kõrval. Loomulikult tuli mõelda aretustöö peale. Seda ei jätnud Helen juhuse hooleks. Soome staffid on tipptasemel, aretustöös kasutusel kõrgelt hinnatud inglise vered. Helen registreeris 1996.a. kennelnime “Mooncraft’s” – Kuujõud. “Kust see nimi täpselt tuli, ei oskagi enam öelda, lihtsalt oli äkki olemas.” Silmapiiril oli sobiv isane koer aretuseks. Kuid – Eestis elavale koerale me teda paarituseks ei anna, tuli vastus! Teise sobiva isasega paaritusest aga kutsikaid ei sündinud. Nüüd leidis Helen, et on õige aeg Tetist Rahvusvaheline tšempion teha. Kolm vajalikku CACIBit käes, otsis ta huvitavamat ja ehk ka lihtsamat võimalust ning leidis Slovakkia rahvusvahelise näituse. Miks ka mitte, seal polegi veel käinud! Ja mis ootas kohapeal? Kataloogi lahti löönud, vaatas vastu elu suurim konkurents – 16 staffordshire bullterrierit! Ja seda magusam oli võit!

Esimene pesakond sündis 1999.a. suvel. Isaks aasta staff 95- 96 Int, Nord, Fin, S, N, Dk, Lux Ch; Nord W-97, Eu W-96, YWW-94, Lux W-96, SW-94 Jaramillos Please Please Me. Soome kasvatajad olid hämmingus! “Kas tõesti ei läinud arstiabi vaja, ja poegiski kõik ise!?! Kuidas see võimalik, tal ju 5 suurt paksu kutsikat, kõik veel eluski! Ja mis nali see on, et kõik polegi punased, sellel isasel Soomes teist värvi järglasi küll ei ole!!” Helen vaid muigab. Koer oli kogu suve maal, jooksis mis jaksas, sõi head ja paremat ja rohkem ikka seda paremat, lehmapiim ka igapäevases menüüs. Kuidas võikski teisiti olla! Tett oli suurepärane ema, kutsikad kasvasid jõudsalt ja kui tuli jagamise aeg, oli taas probleem. Üks läheb Soome, kaua oli sealgi oodatud head pesakonda, isane jääb koju, see oli ka kindel. Üht emast telliti Norra, kuid seal ju pikk karantiin, 4 kuud. Ei anna! Ja jäi koju Helenile emaga kahasse. Üks emane kuts sobis suurepäraselt ämma-äia seltsiliseks, niisiis ka perekonnas. Ja ühe kutsika müüs Helen Eestis elavatele soomlastele. Näitusekarjäär on ka kõigil avatud, kodus kaks noort EST V-2000 ja LTU JW-00 tiitliga tituleeritut, ja ei jää need tiitlid ainsaiks, võite kindlad olla! Tett aga jätkab oma näitusekarjääri veteranieas, praegu pole lihtsalt põnev.

Ltu JW, Est W-00 Mooncraft´s Sundance. Joosep on punane staffordshire bullterrieri-poiss, Teti poeg. Joosepiga oli probleem. Esimesel näitusel kutsikate jõulushow’l ta veidi pelgas ja juba järgmisel otsustas kasutada taktikat – parim kaitse on rünnak. Sellise koeraga oli Helenil häbi. Kuidas sellest üle saada, enne kui muutub harjumuseks? Üllatavalt lihtsalt! Tuli vaid leida seltsivad koerad, kes ise ei kraakle, ja nendega nädalavahetustel koos jalutamas käia, kasvõi veerand tundi. Iga korraga jäi ründamissoov väiksemaks, sest teised lihtsalt ignoreerisid seda. Ja kui appi tuli ka “ihuarst” Kärt oma teadmiste ja oskustega, sai ründavast peletisest mõne kuuga sõbralik ja seltsiv koerahakatis. “Läksime koertega Leetu näitusele, ei lootnud Joosepile küll midagi. See oli kui kingitus, sest just Joosep oskas end kõige paremini üleval pidada ja nii see Leedu juunioride võitja tiitel tuligi! Praegu oleme me käinud ka agility-platsil ja proovime koolitust, seltskondlikkusega meil enam suuri probleeme ei ole.”

Räägime Heleniga tapjakoertest ja pitbullidest. “Ameerika staffordshire terrierit nimetatakse teinekord ka ameerika pitbullterrieriks, olen kuulnud, et kenamad kutsikad registreeritavat Ameerikas amstaffideks ja ülejäänud pitbullideks, kas see ka nii on, pole kindel. Igal juhul ei tohi uskuda kuulutusi. Kord märkasin, et keegi müüb lehekuulutusega staffe. Tean kindlalt, et see pole võimalik. Uurisin Kennelliidust ja helistasin kasvatajale. Sain teada, et müügil olevad koerad ongi pitbullid! Ütlesin, et vaadaku ikka tõutunnistusest, seal oli kirjas ameerika staffordshire terrier. Ime siis, et neil koertel valed omanikud on! Asjatundjad väidavad, et staffordshire bullterrierid (staffid) on perekoerad ja ameerika staffordshire terrierid (amstaffid) teenistuskoerad. Tean Soomes mitmeid kasvatajaid, kel koos staffidega ka teisi koeratõuge sõbralikult koos, pole kuulnud, et kellelgi mingeid kaklusi oleks olnud. Eks see ikka inimesest sõltub.”

Staff on tõesti perekoer, üle kõige tahab ta olla koos inimesega ja nad kiinduvad väga oma pere lastesse. Igast staffist võib leida sitkust, julgust ja visadust, samas on nad jäärapäised ja uudishimulikud, inimsõbralikud, korraarmastajad, kaitsvad, intelligentsed, aktiivsed, kiired ja vilkad. Nooruses tuleb arvestada, et olete saanud uue sisekujundaja, kes disainib võimalusel kõik kandilise oma hamba järgi. Enamus staffe peab lugu autosõidust, pikkadest jalutuskäikudest ja matkaradadest. See on koer, kes võtab elult kõik hommikusest silmade avamisest kuni öörahuni. Amstaffe aga on Soomes koolitatud päästekoerteks, nad võistlevad edukalt nii sõnakuulelikkuses kui ka agility’s, Ameerikast on teada amstaff, kes veel 12 aastaselt võistles agility’s, tal oli mitmekordne tiitel sõnakuulelikkuses, võistlustulemusi nii karjaajamises kui ka teenistuskoera-katsetelt. Kuidas siis äkki tapjakoer? Tsiteerin üht lõiku Soome staffordshirebullterrieri ühingu liikmelehest: “Algusaegade inglise staffikasvatajad on rääkinud, et “vanadel halbadel aegadel” kõige edukamad (võitlus)staffid ei olnud verejanulised märatsejad, vaid tasakaalukad, sõnakuulelikud, intelligentsed ja tohutult tugevad koerad, kes olid võimelised jäägitult kiinduma inimesesse” (tsitaat Alan Mitchellilt). Kõige liikuva peale lõrisev staff olekski olnud kehv kakleja, sest lisaks sellele, et ta kulutab kogu oma energia asjatule väljaelamisele, räägib liigne agressiivsus rohkem koera enesehinnangu puudumisest – ja selline koer ei suuda võidelda, kui olukord tõsiseks läheb.”

Kasvatajal on siin suur vastutus, et kutsikad satuksid õigetesse kätesse, ja see käib tegelikult ju kõigi koerte kohta, rõhutab Helen. Joosepi näide on siin parim, kui kutsikaeas vigu tehakse, siis vanusega need ju süvenevad. Soomlased on arvamusel, et staff peaks vähemalt algkoolituse saama. Tegu on ikkagi väga liikuva ja tugeva isiksusega. Staff kuulub nende tõugude hulka, kes vajavad tegevust. Ja mitte pidevat pulga loopimist, millega nii mõnigi koer on stressikoeraks saadud. Soome kasvatajad teavad oma kogemusest, et kui staffiga vaid paar korda päevas pisikesel pissiringil käia ja kogu ta elu koosnebki vaid söögikorra ootamisest ja viieminutilistest jalutuskäikudest, siis muutub koer kergesti teiste koerte peale torisevaks. Sellest saab kiiresti üle, kui anda koerale tegevust. Kuid see on ju meil nii tavaline probleem pea kõigi aktiivsete koertega, tõust või ka tõutusest sõltumata. Ja eks ole ju ka need nn. pitbullid segaverelised, mitme koeratõu ristandid. Niisiis algavad kõik probleemid ikka sealt rihma teisest otsast, mitte koerapoolsest.

Aeg möödub märkamatult. Dogikutsikas Alfa hakkab tasapisi oma sohvast jagu saama, Willie on puurondid rahule jätnud, vahepeal käis toas magamas ja omal muriseval-puriseval kombel juttu puhumas, nüüd võtab mõõtu õunapuust. Tigedust ei näe ma kusagil, ometi on tegu tugeva isasega, kes võõras kohas, võõras keelekeskkonnas ja võõras seltskonnas. Staffid on ühed eriliselt naljakad loomakesed!
Nendega juba igav ei hakka!

Ja Helen teeb tulevikuplaane. Tetil tuleb veel üks pesakond, sobiv isane valmiski vaadatud ja sünniaasta kutsikatel 2001, noored peavad veel näitustel ilma tegema, siis on ka nendel aeg ema-ametisse asuda, kuid sinna läheb veel aastaid. Joosep ja Alfa peavad kasvama tublideks isasteks, kes kenneli uhkuseks ja rõõmuks. Ja kõik huvilised on alati teretulnud. Kuid – võitluskoeri sellest perest ei saa!

Kaja Raudoja