STAFFORDSHIRE BULL TERRIER

Viimasel ajal on ajakirjandus kajastanud mitmeid őudusttekitavaid surmajuhtumeid, kus mőrtsukateks koerad. Nii segaverelised kui ka siniverelised. Kesksuvine Saksamaa tapatöö, kus kuueaastane poiss kaotas oma elu bullterrierite lőugade vahel, on kogu maailmas tőstnud esile tapjakoerte teema. Saksamaal ollakse valmis kőiki koeratőuge, kes vähegi agressiivsust üles vőivad näidata, ära keelama. Vői siis teatud koeratőugude pidamist suurte summadega maksustama. Vői siis piirama selliste koeratőugude omanikuks saamist keerukate kursuste-eksamitega. Üllatav on kuulda TV-uudistest, kus Saksa bullterrierite ühingu juhtivad isikud räägivad, et peale seda jubedat őnnetust on bullterrierite küsimine hoopis suurenenud, samas on suurenenud ka selliste koerte lihtsalt tänavale viskamine. Kuidas on meil, Euroopa ääremaal, kus koerapidamise kultuur üpriski lapsekingades ja tigedad koerad teatud ringkondades uhkuseobjektideks.

Juuli keskpaik. Väljas on tuuline, veidi uduvihmane ja veidi päikeseline ja veidi äikeseline. Pakin oma viis colliet sőprade autosse ja sőidan külla. Hing veidi väriseb sees. Kuidas küll minu koerad end ülal peavad ja kuidas vőőrustajate koerad neisse suhtuvad. Jőuame Türisalusse, kus kenas väikeses majakeses keset lilli ja rohelust on oma kodu leidnud Eesti esimene staffordshire bullterrierite kasvandus “Mooncraft’s”.

Kodus on aga vaid osa koeri, enamus suvitavad veel maal. Kuid ega nemadki meile vőőrad ole, nemad käisid meil külas talvisel ajal. Sotsialiseerumas. Saagem tuttavaks. Perenaine Helen. Kutsikas Alfa (Genedda Perfect Picture) – 4-kuune sinine dogipoiss. Ja valge viieaastane staff Willie (Fin, Ltu, Lv, Est, Balt Ch, Balt W-00 Donnellas White Treat), tema on ka külaline, tuli Heleni juurde suvepuhkusele Soomest, sünnilt on ta aga ehtne inglane. Ja mis juhtub, kui koerad lahti lastakse. “Tapjakoer” on kohe kaenlas, tohutult rőőmsameelne ja őnnelik – nii palju koeri ja inimesi, küll on vahva. Dogihakatis esialgu veidi pelgab, sätib end onu Willie seljataha (ei mahu!) ja siis otsib tuge “emme”-Helenilt. Veidi aja pärast on temagi mu colliesid kiusamas, mu noorukesed ei oska nimelt sellistega midagi peale hakata. Ja ei mingit agressiivsust, ei mingit hirmutamist. Sőbralikult saavad hakkama vőőras täiskasvanud staff, kutsikas on elus ja terve ning külacollied ka ühes tükis. Kuidas siis nende tapjakoertega lood on?

Helen Tonkson oli 10 aastane, kui vanavanemad tőid koju isase pikakarvalise collie Mithra. Paar aastat hiljem oli koer juba Heleni. Koos Mithraga käis Helen mitmetel näitustel, kahju vaid, et sel ajal ei olnud junior handler-vőistlusi. Mithra sai ka korra isaks. Aastad läksid ja Heleni soovid suurenesid. Sőna otseses mőttes. Koju tuli must dogi Amori ( Est W-93 Aeg Team Terrorize). Nüüd algas tőeline koeraharrastus. Aasta oli 1990. Amorist sai Eesti vőitja, ta oli aretuskasutuses, ta oli suurepärane sőber ja seltsiline, kellele 1995.a. sai saatuslikuks dogidel nii sagedane maokeerd. Helen aga oli saanud tunnustatud dogiharrastajaks. Ta oli Eesti Dogiühingu asutajaliige ja kolmel aastal selle juhatuse aseesimees. Hakkas end ka kohtunikuks koolitama, kuid Amori surm tegi sinna siiani kestva pausi. Koertenäituste pisik tuligi koos Amoriga, tänu sellele käis Helen dogiringe vaatamas ka väljaspool Eestit. Kuni ükskord Soomes – see oli armastus esimesest pilgust – jäi silma lőbus jässakas koer, kelle tőuks staffordshire bullterrier. “Selline peab ka minul olema!” Helen asus hoolega uue tőuga tutvust tegema. Lihtne see polnud, staffiringkonnad keeldusid ja keelasid koeri “itta” müümast. Eestisse ka mitte, üks postsotsialismus puha. Aastanumbriks kirjutati 1993. Helen ei jätnud jonni. Käis näitustel, őppis tőugu tundma, luges igasuguseid väljaandeid, otsis kontakte kasvatajatega. Kuni visadus viis vőiduni. 1994.a. suvel sündis Tett (Int, Balt, Est, Lv, Ltu Ch; Ltu W-96,Slo W-98 Landlord´s Abroad to Helen). Ja kasvataja nőustus teda Helenile müüma. Tett sobis suurepäraselt ka Mithra ja Amoriga, paraku jäi aeg koos Amoriga üsna lühikeseks, Mithra elas kőrge vanaduseni ja tema elu lőpetas vähk 1998.a..

“Kui ma Tetiga jalutamas käin, siis peetakse teda kőiksugusteks veidrateks ristanditeks ja kutsikateks. Küll on ta olnud bokseri kutsikas, siis bokseri ja rottweileri ristand, kord üks tädi ütles kurva näoga mulle, et see prantsuse bulldogist ema on küll vist väikese vea teinud…”

Eesti esimene staffordshire bullterrier oli näitustel vőidukas. Ka Soome konkurentide kőrval. Loomulikult tuli mőelda aretustöö peale. Seda ei jätnud Helen juhuse hooleks. Soome staffid on tipptasemel, aretustöös kasutusel kőrgelt hinnatud inglise vered. Helen registreeris 1996.a. kennelnime “Mooncraft’s” – Kuujőud. “Kust see nimi täpselt tuli, ei oskagi enam öelda, lihtsalt oli äkki olemas.” Silmapiiril oli sobiv isane koer aretuseks. Kuid – Eestis elavale koerale me teda paarituseks ei anna, tuli vastus! Teise sobiva isasega paaritusest aga kutsikaid ei sündinud. Nüüd leidis Helen, et on őige aeg Tetist Rahvusvaheline tđempion teha. Kolm vajalikku CACIBit käes, otsis ta huvitavamat ja ehk ka lihtsamat vőimalust ning leidis Slovakkia rahvusvahelise näituse. Miks ka mitte, seal polegi veel käinud! Ja mis ootas kohapeal? Kataloogi lahti löönud, vaatas vastu elu suurim konkurents – 16 staffordshire bullterrierit! Ja seda magusam oli vőit!

Esimene pesakond sündis 1999.a. suvel. Isaks aasta staff 95- 96 Int, Nord, Fin, S, N, Dk, Lux Ch; Nord W-97, Eu W-96, YWW-94, Lux W-96, SW-94 Jaramillos Please Please Me. Soome kasvatajad olid hämmingus! “Kas tőesti ei läinud arstiabi vaja, ja poegiski kőik ise!?! Kuidas see vőimalik, tal ju 5 suurt paksu kutsikat, kőik veel eluski! Ja mis nali see on, et kőik polegi punased, sellel isasel Soomes teist värvi järglasi küll ei ole!!” Helen vaid muigab. Koer oli kogu suve maal, jooksis mis jaksas, sői head ja paremat ja rohkem ikka seda paremat, lehmapiim ka igapäevases menüüs. Kuidas vőikski teisiti olla! Tett oli suurepärane ema, kutsikad kasvasid jőudsalt ja kui tuli jagamise aeg, oli taas probleem. Üks läheb Soome, kaua oli sealgi oodatud head pesakonda, isane jääb koju, see oli ka kindel. Üht emast telliti Norra, kuid seal ju pikk karantiin, 4 kuud. Ei anna! Ja jäi koju Helenile emaga kahasse. Üks emane kuts sobis suurepäraselt ämma-äia seltsiliseks, niisiis ka perekonnas. Ja ühe kutsika müüs Helen Eestis elavatele soomlastele. Näitusekarjäär on ka kőigil avatud, kodus kaks noort EST V-2000 ja LTU JW-00 tiitliga tituleeritut, ja ei jää need tiitlid ainsaiks, vőite kindlad olla! Tett aga jätkab oma näitusekarjääri veteranieas, praegu pole lihtsalt pőnev.

Ltu JW, Est W-00 Mooncraft´s Sundance. Joosep on punane staffordshire bullterrieri-poiss, Teti poeg. Joosepiga oli probleem. Esimesel näitusel kutsikate jőulushow’l ta veidi pelgas ja juba järgmisel otsustas kasutada taktikat – parim kaitse on rünnak. Sellise koeraga oli Helenil häbi. Kuidas sellest üle saada, enne kui muutub harjumuseks? Üllatavalt lihtsalt! Tuli vaid leida seltsivad koerad, kes ise ei kraakle, ja nendega nädalavahetustel koos jalutamas käia, kasvői veerand tundi. Iga korraga jäi ründamissoov väiksemaks, sest teised lihtsalt ignoreerisid seda. Ja kui appi tuli ka “ihuarst” Kärt oma teadmiste ja oskustega, sai ründavast peletisest mőne kuuga sőbralik ja seltsiv koerahakatis. “Läksime koertega Leetu näitusele, ei lootnud Joosepile küll midagi. See oli kui kingitus, sest just Joosep oskas end kőige paremini üleval pidada ja nii see Leedu juunioride vőitja tiitel tuligi! Praegu oleme me käinud ka agility-platsil ja proovime koolitust, seltskondlikkusega meil enam suuri probleeme ei ole.”

Räägime Heleniga tapjakoertest ja pitbullidest. “Ameerika staffordshire terrierit nimetatakse teinekord ka ameerika pitbullterrieriks, olen kuulnud, et kenamad kutsikad registreeritavat Ameerikas amstaffideks ja ülejäänud pitbullideks, kas see ka nii on, pole kindel. Igal juhul ei tohi uskuda kuulutusi. Kord märkasin, et keegi müüb lehekuulutusega staffe. Tean kindlalt, et see pole vőimalik. Uurisin Kennelliidust ja helistasin kasvatajale. Sain teada, et müügil olevad koerad ongi pitbullid! Ütlesin, et vaadaku ikka tőutunnistusest, seal oli kirjas ameerika staffordshire terrier. Ime siis, et neil koertel valed omanikud on! Asjatundjad väidavad, et staffordshire bullterrierid (staffid) on perekoerad ja ameerika staffordshire terrierid (amstaffid) teenistuskoerad. Tean Soomes mitmeid kasvatajaid, kel koos staffidega ka teisi koeratőuge sőbralikult koos, pole kuulnud, et kellelgi mingeid kaklusi oleks olnud. Eks see ikka inimesest sőltub.”

Staff on tőesti perekoer, üle kőige tahab ta olla koos inimesega ja nad kiinduvad väga oma pere lastesse. Igast staffist vőib leida sitkust, julgust ja visadust, samas on nad jäärapäised ja uudishimulikud, inimsőbralikud, korraarmastajad, kaitsvad, intelligentsed, aktiivsed, kiired ja vilkad. Nooruses tuleb arvestada, et olete saanud uue sisekujundaja, kes disainib vőimalusel kőik kandilise oma hamba järgi. Enamus staffe peab lugu autosőidust, pikkadest jalutuskäikudest ja matkaradadest. See on koer, kes vőtab elult kőik hommikusest silmade avamisest kuni öörahuni. Amstaffe aga on Soomes koolitatud päästekoerteks, nad vőistlevad edukalt nii sőnakuulelikkuses kui ka agility’s, Ameerikast on teada amstaff, kes veel 12 aastaselt vőistles agility’s, tal oli mitmekordne tiitel sőnakuulelikkuses, vőistlustulemusi nii karjaajamises kui ka teenistuskoera-katsetelt. Kuidas siis äkki tapjakoer? Tsiteerin üht lőiku Soome staffordshirebullterrieri ühingu liikmelehest: “Algusaegade inglise staffikasvatajad on rääkinud, et “vanadel halbadel aegadel” kőige edukamad (vőitlus)staffid ei olnud verejanulised märatsejad, vaid tasakaalukad, sőnakuulelikud, intelligentsed ja tohutult tugevad koerad, kes olid vőimelised jäägitult kiinduma inimesesse” (tsitaat Alan Mitchellilt). Kőige liikuva peale lőrisev staff olekski olnud kehv kakleja, sest lisaks sellele, et ta kulutab kogu oma energia asjatule väljaelamisele, räägib liigne agressiivsus rohkem koera enesehinnangu puudumisest – ja selline koer ei suuda vőidelda, kui olukord tősiseks läheb.”

Kasvatajal on siin suur vastutus, et kutsikad satuksid őigetesse kätesse, ja see käib tegelikult ju kőigi koerte kohta, rőhutab Helen. Joosepi näide on siin parim, kui kutsikaeas vigu tehakse, siis vanusega need ju süvenevad. Soomlased on arvamusel, et staff peaks vähemalt algkoolituse saama. Tegu on ikkagi väga liikuva ja tugeva isiksusega. Staff kuulub nende tőugude hulka, kes vajavad tegevust. Ja mitte pidevat pulga loopimist, millega nii mőnigi koer on stressikoeraks saadud. Soome kasvatajad teavad oma kogemusest, et kui staffiga vaid paar korda päevas pisikesel pissiringil käia ja kogu ta elu koosnebki vaid söögikorra ootamisest ja viieminutilistest jalutuskäikudest, siis muutub koer kergesti teiste koerte peale torisevaks. Sellest saab kiiresti üle, kui anda koerale tegevust. Kuid see on ju meil nii tavaline probleem pea kőigi aktiivsete koertega, tőust vői ka tőutusest sőltumata. Ja eks ole ju ka need nn. pitbullid segaverelised, mitme koeratőu ristandid. Niisiis algavad kőik probleemid ikka sealt rihma teisest otsast, mitte koerapoolsest.

Aeg möödub märkamatult. Dogikutsikas Alfa hakkab tasapisi oma sohvast jagu saama, Willie on puurondid rahule jätnud, vahepeal käis toas magamas ja omal muriseval-puriseval kombel juttu puhumas, nüüd vőtab mőőtu őunapuust. Tigedust ei näe ma kusagil, ometi on tegu tugeva isasega, kes vőőras kohas, vőőras keelekeskkonnas ja vőőras seltskonnas. Staffid on ühed eriliselt naljakad loomakesed!
Nendega juba igav ei hakka!

Ja Helen teeb tulevikuplaane. Tetil tuleb veel üks pesakond, sobiv isane valmiski vaadatud ja sünniaasta kutsikatel 2001, noored peavad veel näitustel ilma tegema, siis on ka nendel aeg ema-ametisse asuda, kuid sinna läheb veel aastaid. Joosep ja Alfa peavad kasvama tublideks isasteks, kes kenneli uhkuseks ja rőőmuks. Ja kőik huvilised on alati teretulnud. Kuid – vőitluskoeri sellest perest ei saa!

Kaja Raudoja