GLADIAATOR TASKUFORMAADIS

Suvine koertenäitus. Päike paistab, rahvast palju, koeri ka üksjagu. “Oi, kui armas pisike kutsikas!” Ei ole kutsikas, ta nii suur ongi. “Ei ole, ma tean küll!” No ma ikka tean ka, kui vana mu koer on. “Ta siis on selline – noh – sohilaps, vői kuidas.” Ei ole, ikka päris. Ja esimene Eestis. Anterrabae Memorial Indiskret ehk sőpradele lihtsalt "Tibi". Ametliku tőunimetusega English Bull Terrier, miniature, maakeeli kääbus bullterrier.
19.sajandi algusest on mitmeid märke väikestest bullterrieritest Inglismaal. Selle pőhjuseks oli, et varasemas tőuaretuses kasutati vőitluskoerte parandamiseks bulldogide ristamist erinevate terrieritega, nende suurusest hoolimata. Seepärast oligi pesakondades koerte suurus nii mőnigi kord väga erinev – kaaludes 8 kuni üle 40 naela (1 nael on umbes 454 grammi). Osa kasvatajaid püüdsid aretada just väiksemaid koeri, kes aga siiski oleksid tüüpilised bullterrierid oma välimuselt ja olemuselt. Mőne kasvataja soov oli saada koguni päris pisikesi bullterriereid, näiteks on kirjeldatud Sir Raymond Tyrriott Wilsoni koera Pony Queen, kes kaalus täiskasvanuna alla 3 naela. Sellised toy-tüüpi koerad aga ei olnud enam bullterrieritega kuigi sarnased, neis ilmnesid selgelt kääbustőugude omadused, pead olid őunakujulised ja silmad punnis. Väiksematele bullterrieritele spetsialiseerunud kasvatajad aga jätkasid oma aretustööd ning esmakordselt esines “miniature”-suurusklass Inglismaal rahvusvahelisel koertenäitusel Islingtonis mais 1863.aastal, kuhu olid registreeritud koerad alla 10 naelase kaaluga. Neid koeri vőiks siiski lugeda kääbusteks, sest Miniature Bull Terrieri’te aretajate mőjutusel oli selle klassi kaalulimiit tőstetud 25 naelani Inglise Kennel Klubi 21.näitusel 1883.a. Nelson – esimene bullterrier, kes sai 1873.a. tđempioniks, oleks tänapäeval kehtiva tőustandardi järgi olnud just Miniature Bull Terrier, kaaludes alla 16 naela. Tema omanik oli Inglise Kennel Klubi esimene juhataja mr.S.E.Shirley. Paraku aga ei saavutanud väiksemad bullterrierid populaarsust. Üks pőhjus oli kindlasti suuruse ja tüübi suur kőikumine. Kriisiaeg algas I maailmasőja paiku, 1918.a. aga eemaldati Miniature Bull Terrier hoopiski Kennel Klubi tőuregistrist. Algas 20 aastane madalseis tőuaretuses. Väikesi bullterriereid aretati-kasutati edasi sportkoertena vői jahiterrieritega ristamiseks, et need saaksid oma tőugu juurde julgust ja otsustuskindlust.
1938.a. kogunes grupp entusiaste eesotsas kolonel Richard Glynniga, et luua Miniature Bull Terrier’ite klubi. Selle klubi teeneks on, et Inglise Kennel Klubi tunnustab alates 1939.aastast tőugu, kus koerte turjakőrgus jääb alla 14 tolli (1 toll on veidi üle 2,5 cm) ja kaal alla 20 naela. Tőustandard aga on kőigil bullterrieritel sama, erinevus ongi vaid kőrguses ja kaalus.
Esimene Miniature tđempion oli 1948.a. emane koer Deldon Delovely, kasvataja mrs.Scott ja omanik mrs.Adlam. Esimene isane tđempion oli Mursley Model, kasvataja ja omanik mr.Stanleycy North.
Pisikesed bullterrierid on samm sammult vallutanud maailma. Nüüdseks on nad jőudnud ka Eestisse. Bullterrierite algupärane ülesanne oli kakelda-vőidelda teiste loomadega. Selleks aretati nad tugevateks, julgeteks, kartmatuteks, lihaselisteks. Bullterrieri pea on munakujuline ja väikesed silmad asuvad sügaval, et oleksid kaitstud kaklustes. Koerte nahk on tihe ja madal karv libe, nii on neist raske saada haaret. Tänapäeval aga ei ole kaklused koerapidamises vastuvőetavad, koerte agressiivsus on jäänud tahaplaanile. See on tőstnud esile nende koerte elurőőmu ja liikuvuse, inimsőbralikkuse. Täna ei ole bullterrier mitte vőitleja, vaid vahva perekoer. Ega sellepärast tal vaprust vähem ole. Ka koduvalvuri-ametis vőib bullterrier kenasti hakkama saada, kuigi inimsőbralikkus on siiski neile väga omane iseloomujoon. Bullterrier ei ole kindlasti iga inimese koer. Sellise koera vőtmisel peab arvestama, et aktiivne koer vőimsate lőugadega vőib igavuse korral korraliku koduremondi teha. Kui teda ei harjutata pisikesest peale teiste koerte seltsis sőbralikult käituma, vőib hiljem tulla probleeme, sest vőitluskoera veri vőib valel hetkel vemmeldama hakata. Kindlasti ei mőtle ta aga kaks korda, kui keegi tuleb tüli norima. Bullterrier on sportlik koer, kes sobib vőistlema ka erinevates koolitustes. Arvestama peab aga, et bullterrier on üpris isepäine koer, kelles kindlasti puudub pugejalikkus ja soov igal juhul omaniku meele järgi olla. Sellega peab arvestama, kui valida koolitusmeetodeid. Parima tulemuse annab see, kui teda kiidetakse hea käitumise ja soovitava tegevuse pärast. Kőrge valutaluvuse tőttu enamasti ei mőju jőuvőtted. Tegevuseta aga ei vői nii aktiivset koera jätta. Őnnelik väike bullterrier aga on silmatorkavalt laia ja vőluva naeratusega. Inimene, kes kord on sellist koera pidanud, vahetab harva tőugu.
Erineva suurusega bullterriereid tänapäeval aretuses enam ei ristata. Algupäraselt eelistatud valgele värvusele on lisandunud mitmed erinevad värvused. Terviseprobleeme bullterrieritel enamasti ei ole, küll aga on populatsioonis mőningal määral hambumuse probleeme. Näitustel pööratakse sellele suhteliselt harva tähelepanu. Tőus esinevateks suuremateks puudusteks loetakse liiga kőrgeid ja/vői raskeid koeri, iseloomu puudusega, kas liiga argu vői agressiivseid koeri ning bullterrierile ebatüüpilise ilmega isendeid.
Suured ja vőimsa lihastikuga bullterrierid vőivad nii mőnelegi vastutulijale hirmuäratavad tunduda. Väike naeratav bullterrier on vähemalt senini suutnud vaid naeratusi esile kutsuda. Ja naeratavana on ju iga päeva rőőmsam alustada!

Kaja Raudoja

C. Allenden "A breef history of the Miniature Bull Terrier" Miniature Bull Terrier Club of England
B.J.Andrews “Miniature Bull Terrier, a complete and reliable handbook”